Haiguste liigestest

Oluline on pöörata tähelepanu ka sellele, kuidas haigus psühholoogiliselt last ja tema vanemaid mõjutab. Ortopeedilise kirurgia all lapseeas mõistetakse eelkõige sünovektoomiat, kus operatsiooni käigus eemaldatakse põletikuline sünoviaalkelme. Samas neid võib kasutada piiratult, sest ravimite pikaajalisel kasutamisel ilmnevad tõsised kõrvalnähud nagu osteoporoos ehk luuhõrenemine ja kasvu pidurdumine. Tagajärjeks on liigese paiste­tus, valu ja liikumispiiratus. Esimene sümptom on tavaliselt ikka liigesvalu.

Võib olla perioode, kus haigus on unustatud ja siis jälle aegu, kus kogu pere elu keerleb vaid selle ümber. Haigestuda võib igas vanuses, kuid kõige sagedamini algab see väikelapse- või murdeeas.

Inimese immuunsüsteem kaitseb organismi haigustekitajate, st. JIA korral põhjustab liigesepõletiku immuunsüsteemi ebanormaalne reaktsioon, mille tõttu immuunsüsteem ei suuda eristada võõraid rakke enda omadest ning ründab neid organismi kudede ja rakkude kaitsmise asemel.

JIA ja sellega sarnaseid haigusi kutsutakse ka autoimmuunhaigusteks ehk haigus­teks, mille puhul immuunsüsteem töötab organismi enda erinevate elundite, antud juhul peamiselt lii­geste vastu. JIA ja teiste autoimmuunhaigus­te täpset tekkemehhanismi ei teata. JIA ei ole pärilik haigus, sest see ei kandu otse vanematelt lastele.

Pärilikkusfaktorid võivad suurendada haigestumisriski. On vähe tõenäoline, et samas peres on kaks juveniilset artriiti põdevat last. Kui liigesepõletik algab alla aastasel lapsel, kestab vähemalt kuus nädalat — mis eristab seda viiruslike põletike järgselt esinevatest lühiaegsetest liigesepõletikest — ning selle põhjust ei teata ehk siis kui kõik muud liigesepõletikku põhjustavad haigused on välistatud, kasutatakse liigesehaigusest rääkides nime­tust juveniilne idiopaatiline artriit ehk lapseea reumaatiline liigesepõletik.

Seega eeldab haiguse diagnoosimine pikka aega kestnud liigesepõletikku, kus eelteadmiste, arstliku läbi­vaatuse ja laboratoorsete uuringute abil on muud haigused välistatud.

Liigesõõnt ümbritsev tavaliselt väga õhuke liigesekelme ehk sünoviaalkelme hakkab paksenema ja täituma põletikuliste rak­kudega. Samal ajal suureneb liigeseõõnes oleva liigesevedeliku hulk ja muutub põletikuliseks.

Tagajärjeks on liigese paiste­tus, valu ja liikumispiiratus.

Haiguste liigestest

Liigesepõletiku tüüpiliseks tunnuseks on pikema puhkuse järgne liigeste kangus, mida esineb kõige rohkem just hommikuti.

Enamasti püüavad lapsed valu leevendamiseks liigest kergelt kõveras hoida. Ravi saamata võib põletik liigest kahjustada kahel viisil: Liigesekelme võib muutuda väga paksuks, sellele tekib pannus, mis kasvab liigese servadest vaba kõhrepinnaga kokku ja katab selle. Edasi kahjustavad aegamisi liigesekõhred ja luud. Liigeste pidev kergelt kõverdatud asend ja vähene liikuvus põhjustavad lihaste ja pehmete kudede atroofiat Sulgeb, kellele poordub kängumist, väljavenimist või kokkutõmbumist, mis kõik viivad liigese väärasendini.

JIA jagatakse mitmeks alatüübiks. Haigusvorme eristatakse peamiselt selle põh­jal, kas ilmneb ka kogu organismi haigestumise üldnähte nagu palavikku, halba enesetunnet ja sellega kaasuvaid lihas- ja liigesevalusid, nahalöövet ning siseelundite haaratust, või on haigusest haaratud ainult liigesed. Viimasel juhul jaotatakse haigus alatüüpideks liigeste arvu järgi oligoartriit Haiguste liigestest ühe kuni nelja liigese põletik ning polüartriit ehk viie ja enama liigese põletik. Haiguse alatüüp diagnoositakse esimese poole aasta jooksul avaldunud tunnuste põhjal.

Diagnoosimisel on lisaks haigustunnustele abi laboratoorsetest analüüsidest. Nii suudab arst täpsemalt määratleda, millise JIA alatüübiga on tegu ja kas patsiendil on oht komplikatsioonide, näiteks kroonilise silmapõletiku tekkeks. Korrapärastest ultraheli- ja röntgenuuringutest võib olla abi haiguse süvenemise diagnoosimisel ja sellest sõltuva ravi planeerimisel.

Ravi on iga lapse jaoks individuaalne.

Haiguste liigestest

Ravi eesmärgiks on aidata lapsel elada võimalikult normaalset elu ning ennetada liigese- ja elundikahjustusi. Pole õige ravi algusega venitada ootuses, et haigus iseenesest leevendub.

Haigus võib küll iseeneslikult leevenduda, kuid varieeruva ja prognoosimata aja järel. Selleks ajaks võivad aga liigestes olla juba välja kujunenud pöördumatud muutused.

Tunnuseks on pikaajaline liigesepõletik, millega seondub mitmeid üldnähte. Liigesepõletik avaldub valu, paistetuse ja liikumispiiratusena. Idiopaatiline tähendab, et haiguse põhjust ei teata, vallandavateks teguriteks võivad olla infektsioon, trauma, stress, nihked hormonaalses tasakaalus või väliskeskkonna mõjud.

Kasutatakse põletikuvastaseid ravimeid. Autoimmuunse põletiku vallandumiseks ei piisa tavaliselt ühest põhjusest, vajalik on mitme riskifaktori koosmõju — geneetiline eelsoodumus, sugu, iga, kaasuvad muud haigused-infektsioonid, samuti keskkonnategurid.

Naised põevad autoimmuunseid reumaatilisi haigusi sagedamini kui mehed, seega mängivad haiguse kujunemises rolli naissuguhormoonid. Oluline riskifaktor on ka elulaad ja kahjulikud harjumused. Näiteks sellest, mida me sööme, sõltub meie soole mikrobioomi tervis.

Terve mikrobioom soodustab hästi toimivat immuunsüsteemi ja kaitseb autoimmuunsuse eest.

Haiguste liigestest

Teaduslikult on ka väga täpselt teada, kuidas suitsetamine põhjustab reumatoidartriiti. Reumaatilistesse haigustesse võidakse haigestuda juba lapseeas — seega ei ole õige laialt levinud arusaam, et reuma on ainult eakate mure. Milliste kaebuste puhul tuleks reumatoloogi poole pöörduda?

Haiguste liigestest

Esimene sümptom on tavaliselt ikka liigesvalu. Kui lisandub ka liigesepiirkonna turse, kuumus ja hommikune liigeskangus, viitab see liigesepõletikule. Reumatoloogi konsultatsioonile tuleks pöörduda, kui esinevad liigeste tursed ja valud, ebaselged nahalööbed või palavikud ja alaseljavalu.

Reumatoidartriidil on iseloomulik ööpäevane muster — liigesed on väga kanged ja valulikud just varahommikul ja päeva esimesel poolel. Enesetunne paraneb päeva teisel poolel, kuid järgmisel hommikul tõustes on liigesed jälle kanged ja valulikud. Sama kehtib ja spondüliidi ehk lülisamba reumaatilise põletiku puhul — kõige halvem enesetunne on hommikupoole ööd, kui vaevav seljavalu ja -kangus inimese üles ajavad.

Juveniilne idiopaatiline artriit

Reumatoidartriidile on iseloomulik rohkem kui ühe liigese sümmeetriline haaratus ehk vasemal ja paremal kehapoolel haigestuvad samad liigesed. Liigespõletikuga kaasneb sageli üldine nõrkus, jõuetus ja väsimus, võib olla subfebriilne kehatemperatuur ja erinevad nahalööbed.

Sellise sümptomite esinemine on üsna kindel viide reumaatilisele haigusele. Artroos teeb ka valu, kuid erinevalt reumatoidartriidist ei ole sellel ööpäevast mustrit. Valu suureneb peale koormust ning hästi iseloomulik on ka nn stardivalu — peale pikemat istumist ei saa enam kuidagi käima, liigesed on valusad ja kanged.

Artroos tabab kõige sagedamini põlvi, puusi, lülisammast ja labakäsi. Millised on autoimmuunhaiguste ravivõimalused?

Reuma aabits

Vanasti nimelt arvati, et haigus ja valu voolavad vedelikuna mööda keha ühest kohast teise, põhjustades liigeseturseid seal, kuhu koguneb lima. Tänapäeval on liigesetursete ja toesehaiguste tekkest hoopis teine, teaduslik ettekujutus, kuid see vana sõna on ikka kasutusel. Tänapäeval eristatakse üle toesehaiguse, neil kõigil on oma nimi, mille selgitab välja arst. Seda nimetatakse haiguse diagnoosimiseks ehk äratundmiseks. Arstieriala, mis tegeleb toesehaiguste diagnostika ja mittekirurgilise raviga, nimetatakse reumatoloogiaks.

Haiguste liigestest

On olemas nii ägedaid kui ka kroonilisi, nii peamiselt nooremate kui ka peamiselt vanemate inimeste toesehaigusi.