Tasse valu

Põlvevalu ravi ning leevendamine: mida peaks tegema? Tavaliselt ongi valu see, mis paneb meid mõtlema või üldse teadvustama, et asjad võivad ka teistsuguse suuna võtta. Peavalud ja migreenid võivad alguse saada paljudest asjadest, alates tugevast lõhnaõlist ja lõpetades keha vedelikupuudusega.

Valu leevendamine[ muuda muuda lähteteksti ] Valude ja kannatuste leevendamine on tervishoius üks kõige olulisemaid eesmärke. Meditsiiniõdede üheks ülesandeks on patsiendi ettevalmistamine ja tema toetamine enne ravi, selle ajal ja pärast ravi, eriti laste puhul.

Valu vaigistamiseks kasutatavaid ravimeid nimetatakse valuvaigistiteks ehk analgeetikumideks. Filosoofia[ muuda muuda lähteteksti ] Valu on kehaline aistingnagu ka näiteks sügeluskõdisurin ja orgasm.

Kehalistel aistingutel on tavaliselt asukoht kehas, intensiivsus, kestus ja mõned muud omadused, mida tavaliselt omistatakse füüsilistele esemetele ja kvantiteetidele, aga neid peetakse privaatseteks, subjektiivseteks, ennastsisendavateks ja aistijale korrigeerimatut teadmist andvateks.

Tasse valu

Seega paistab olevat põhjendeid nii selle kasuks, et pidada neid füüsilisteks objektideks või seisunditeks, mida tajutaksekui ka selle kasuks. Need arusaamad ei käi omavahel hästi kokku. Selle poolest nad sarnanevad füüsiliste esemetega või nende seisunditega.

Valude kohta öeldakse, et neid tuntakse kuskil: näiteks: "Ma tunnen vasaku käelaba seljal teravat valu. Valu tõmbab tähelepanu ja hoolitsuse Tasse valu kohtadesse, kus neid tuntakse. Mõnikord öeldakse ka, et sama valu tuleb tagasi või käib hooti peal. See vihjab arusaamale, mille järgi valusid on usutav samastada kehaosade seisunditega, tõenäoliselt koekahjustustega sest millest muust võiks jutt olla?

Ometi on terve mõistus sellise samastuse vastu, samuti paistab, et terve Tasse valu ei pea valutundmist millegi füüsilise Tasse valu. Tõepoolest, terve mõistus peab mõeldavaks nii mingis kehaosas valu tundmist, ilma et vastav kehaosa oleks kahjustatud, fantoomvaludishias kui ka valu mittetundmist hoolimata kahjustusest valuvaigistite või anesteesia toimel.

Nagu teisigi teadvustatud episoodide elamusi, peetakse valusid tavaliselt privaatseteks, subjektiivseteks, ennastsisendavateks ja aistijale korrigeerimatut teadmist andvateks. Rääkides valudest kui elamustest, räägitakse neist ühtlasi nii, nagu neid elamusi kuidagi seesmiselt tajutaks, nii et mõte läheb introspektsioonile.

Ninakõrvalkoobaste põletik ehk sinusiit

Valutundjad ütlevad, et nende elamused on privaatsed selles mõttes, et neil endil pole nendele sellist episteemilist ligipääsu nagu neil endil nad tunnevad valu ning selle põhjal saavad teada, et nad seda tunnevad ; see vastandub tavaliste tajuobjektide vahetu vaimuvälise ümbruse, sealhulgas oma keha avalikkusele. Paistab ka, et valud on subjektiivsed selles mõttes, et nende olemasolu sõltub sellest, et neid tuntakse; ka selles suhtes nad erinevad tavalise Tasse valu objektidest.

Paistab, et inimestel on eriline episteemiline autoriteet oma valude suhtes: nende valuteated paistavad olevat korrigeerimatud või isegi eksimatud. On paratamatu, et kui keegi usub, et tal on valus, siis tal on valus. On paratamatu, et kui kellelgi on valus, siis ta teab, et tal on valus, ennastsisendav vaimuseisund. Nii et paistab, et pole vastandust näilise ja tegeliku valu vahel.

Paistab, et siis Tasse valu saa mul valu tundmise põhjal tekkida ekslikku uskumust, et mul on valu, nii nagu välistaju puhul. Valudel kui aistingutel ei ole asukohta. Aga millele me siis asukoha omistame, kui me Tasse valu valusid kehaosadega?

[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat"

Kui jutt on välistajust, näiteks millegi nägemisest, siis teised saavad seda samamoodi näha hallutsinatsiooni korral nägemist ei toimu. Erinevalt nägemisest endast eeldab oma nägemisest teatamine endast, et teataja paigutab kategoriseerib nähtu mingi mõiste alla. Valuteate tõesus ei nõua mingi vastava seisundi olemasolu kehaosas.

Kui me ütleme, kus meil valutab, siis me Tasse valu võta sidumust, et selles kohas on mingi kahjustus; välistaju puhul on asi teisiti. Aga kui ma valus ja paisub poidla liigese valust mingis kohas, ei paiguta sellesse kohta ei vaimset elamust ega kehalist seisundit, mida ma siis teen?

Tervel mõistusel on raske vastata. Siiski, kui väga peale käia, siis öeldakse, et tegu on millegagi, mida ma introspektsiooni abil saan jälgida ja kirjeldada, ja see sisemise tähelepanu privaatne ja subjektiivne objekt, mille kohta ma ei saa eksida, asubki kehaosas.

Kui seda tõsiselt võtta, siis tuleb välja, et sellel asjal on küll asukoht avalikus ruumis, aga ainult minul on sellele episteemiline ligipääs; ja selle olemasolu sõltub sellest, et ma seda tunnen tajun.

Tasse valu

Tekib ka küsimus, et kui see asi on minu tähelepanust eraldi, kuidas siis nii saab olla, et ma ei saa selle kohta eksida. Ja mis laadi asi see siis on, kui see pole füüsiline? Nii et terve mõistus ütleb kokkuvõttes midagi niisugust, et valu on ühtaegu akt ja objekt. Tajuakti analüüsitakse tajuja seisukohast nii, et selles osalevad elamus ja mõisteline kategoriseeriminest mõistete rakendamine taju objektile ja selle omadustele. Tajuelamused on tajujale läbipaistvad, nii et ta tajub vaimuvälist reaalsust otseselt, tajumata või teadvustamata kõigepealt elamust või selle omadusi.

Tasse valu

Niisugust tervemõistuslikku vaadet nimetatakse tavaliselt naiivseks realismiks või otseseks realismiks. Kaudse realismi järgi on see otsesus illusoorne: tegelikult teadvustatakse otseselt elamuslikke vahendajaid, ja vaimuvälist maailma tajutakse kaudselt.

Kehaline valu. Hirmus, väga tugev, lõikav valu. Sisemised valud. Reumaatilised valud. Põletushaavade valu.

George Edward MooreBertrand Russell ja Henry Habberley Price 'i järgi on need vahendajad fenomenilised või mentaalsed partikulaaridmida tavaliselt nimetatakse meelteandmeteks. Oletame, et kellelgi on hallutsinatsioon. Intuitsioon ütleb, et ta näeb midagi. Meelteandmeteteooria järgi ta näeb fenomenilisi indiviide meelteandmeidmillel reaalselt ongi need omadused, mis paistavad. Meelteandmed on privaatsed, subjektiivsed ja ennastsisendavad ning on korrigeerimatu teadmise allikas.

Muud valud südame piirkonnas

Meelteandmed ei ole meeleelundite ees, vaid teadvuses. Tajulise teadlikkuse puhul on alati tegu fenomeniliste objektide teadvustamisega, olgu siis tegu hallutsinatsiooniga või tajuga. Kuigi välistaju puhul tajutakse välisobjekte ja nende omadusi kaudselt, seda kaudsust tavaliselt ei teadvustata; seda näitab ainult filosoofiline refleksioon. Paistab aga, et valu puhul tuleb see kaudsus introspektiivselt kergesti välja, sest me ei taha samastada valu kehaosaga, milles me seda tunneme.

Valu ja teisi " intransitiivseid " David Malet Armstrong" Bodily Sensations ", " A Materialist Theory of the Mind " kehalisi aistinguid tundub meelteandmete teooria hästi seletavat.

Tasse valu

Meelteandmete teooria seisukohast on valud fenomeniliste indiviidide Tasse valu näide. Nende olemasolu sõltub sellest, et neid aistitakse, ja nad on aistijate jaoks loogiliselt privaatsed. Sellepärast siis ongi valud ühtaegu aktid ja objektid: nad ei saa olemas olla ilma elamusaktita Charlie Dunbar Broad" Scientific Thought ".

Tasse valu

Valu mõiste käib nii fenomeni kui objekti kui selle teadvustamise kui akti kohta. Nüüd on võimalik öelda, et valud kui meelteandmed asuvadki seal, kus need paistavad asuvat fantoomvalu korral tühjas kohas ; selleks ei ole loogilist takistust Frank Jackson" The Existence of Mental Objects ", Perception: A Representative Theory.

Tasse valu

Levinuma vaate järgi asuvad valud fenomenilises ruumis või fenomenilisel väljal, mis on vastetega füüsilises ruumis kuidagi isomorfne või süstemaatiliselt seotud. See teooria sobib ka visuaalsete meelteandmete puhul. Kehaliste aistingute puhul nimetatakse seda mõnikord nägemisvälja eeskujul somaatiliseks väljaks.

Selle kasuks taju puhul üldiselt on siiski tugevaid argumente nagu ka selle kahjuks. Valu ja kehaliste aistingute puhul võivad need teooriad töötada Tasse valu juhul, kui nad välistaju puhul ei tööta.